Sildiarhiiv: 20 sajandi killud

XX sajandi killud

1905. aastal said Olustvere mõisa talli juures koosolekute pidamise eest peksa Muhu taat ja Reinu taat, kes pärast seda karistust põdema jäid. Külas oli “Kusta” Anna, nagu külarahvas teda kutsus, omanud revolutsioonilist kirjandust.

Külas tegutses maanaiste selts. Koos Aimla naistega peeti pidusid ja korraldati kursusi. Tuletõrjujad kuulusid Tääksi üksustesse, kustutusvahendid seisid Alt-Kitse kuuris, et vajadusel hobuste jõul õnnetuspaigale kihutada. Kaitseliidu ratsatreeninguid on peetud Mäelt-Kitse kesapõllul.

1909. aastal Riias välja antud “Baltische Verkehrs- und Adressebücher” 2.osa “Mõisate” loetelus on küla Kuhjafer, mis kuulus Jaska mõisa alla, mille omanik oli Olustvere mõisnik krahv Nikolai Fersen. Post, telegraaf jms asusid tol ajal Olustveres.

Mõisaaladel asusid renditalud:

Hendrik (rentnik Hans Reiner)

Berthe-Seppa (rentnik Jüri Kivvistik)

Tönsö (rentnik Jan Reiner)

Veel on nimetatud talud: Beedi, Matsi, Buhho, Tessi, Berdi, Muhho, Rento, Tuppe, Neereepe, Siimo, Veske, Rabba, Basaja, Suureaja, Jungi.

1913. aastal asutati Tääksis Vabatahtlik Tuletõrje Ühing, mille üks jaoskond asus Kuhjaveres.

1925. aastal asutati vallas mitu Masinatarvitajate Ühistut, neist üks Kuhjaveres.

1933. aastal asutasid perenaised Aimla Maanaiste Seltsi, mille juhatusse kuulusid ka Kuhjavere aktiivsed naised.

1937.-1938.aastatel olid Kuhjaveres korras talud ja küla peeti jõukaks. Külas olid ühistud. Oli masinaühistu rehepeksumasina ja iseliikuva aurumasinaga. Aurumasin müüdi peagi ära, kuna oli ebaökonoomne võrreldes traktoriga. Oli masinakuur ja saekaater, kus külamehed laudu saagimas käisid. Kartulivõtumasin osteti viie talu peale ühine. Kartuleid noppimas käidi vastastikku talust tallu nagu rehepeksu ajalgi. Vilja- ja põldheinakoristus toimus masinatega ja ei mäletata ühtegi talu Kuhjaveres, kus neid töid oleks käsitsi tehtud.

1940. aasta valimised toimusid Alt-Kitsel, kus oli postitalu ja telefon seinal. Seinal olid J. Vares-Barbaruse ja J. Lauristini pildid. Toa ühte nurka ehitati punasest riidest kaks kabiini salajase hääletamise tarvis. Õues pandi üles sini-must-valge lipp, millele oli tarvis panna kõlge punane lint. Kuna sellist polnud, pandi punasekirju rahvariidevöö.

1941. aastal ei küüditatud Kuhjaverest ühtegi inimest, kuigi hirm oli suur ja asjad olid pakitud. Mobilisatsiooni ajal võeti külast mehi nii ühele kui teisele poole, nii et mõne pere pojad sattusid rindel vastamisi. Elu saksa okupatsiooni ajal oli kitsam ja puudus oli paljudest tarbekaupadest. Normid olid suured ja raha eest ei saanud midagi osta. Maksid pekk ja või. Nende maksevahendite eest organiseerisid Kuhjavere talumehed 1942. aastal küla elektriga varustamise. Asjatundjad ja hankijad olid Tääksi mehed Jaan Jürmann ja Jaan Reinhold. Kõrgepingeliin ehitati Tääksist Pärdi teeristi. Sinna postide vahele paigaldati transformaator ja küla lõi tuledes särama. Ainult, et kehtis range pimeduse nõue, mistõttu kaeti aknad mustade paberitega , et valgus õue ei paistaks. 1944. aasta sügisel olid põgenevad sakslased Kuhjaveres mõne päeva. Seejärel saabusid nõukogude sõdurid ja mõned masinad, kaasas ratastel supikatel. Kuhjaveres kulgesid sõjaastad suhteliselt rahulikult. Tulistamist mäletatakse vaid. Kuhjavere küla suur eelis oli see, et asuti suurtest teedest eemal. Segadused algasid siis, kui hakati väevõimuga kolhoose ja kulakuid tegema. Saanud aru kolhooside tuleku paratamatusest, otsustasid 1948.aasta kevadtalvel üks osa Kuhjavere talumehi ise

kolhoosi teha. Loomulikult ei saanud partei seda lubada, sest nii võisid kulakluse salasepitsused imbuda kolhoosi kahjurlusega tegelema. Alguses rajati kolm väikest kolhoosi: Aimlasse “Tasuja”, Kuhjaverre “Võit” ja Ülde külla “Kungla”, mis hiljem ühinesid “Võit” kolhoosiks keskusega Ülde külas. 1948. aastal 30. aprillil Kuhjaveres rajatud kolhoosi “Võit” esinaiseks sai Mari Rüütel – Suure Isamaasõja veteran. Tema kanda olid kolhoosi algusaastate raskused. Enne seda olid tunnistatud kulakuteks (kulakuid ei saanud ju kolhoosi võtta) Mäelt- Kitse, Punase, Mäelt-Tupe, Nerepi, Pärdi, Tissi, Jungi ja Saega talude pered. Nad pidid kahe nädala jooksul kodust välja kolima ja oma vara maha jätma. 1949.aastal küüditati Siberisse inimesi kuuest talust. Teiseks kolhoosi esimeheks sai Punaarmeest tulnud Endel Aua ( Kuhjavere Passaia talust), kes oli kõva sõna ja tahtejõuga mees. Kui ta ei tahtnud läbi viia nõutud ruutpesitsi külvi, siis toodi rajoonikeksusest inimene, kes pidi valvama iga põllu veeres, et ikka seadust täidetaks. E. Aua õlgadele langes 25. märtsi 1949 küüditatute tagasitulek. Iga tulija puhul peeti üldkoosolek, kus hääletati saabujate vastuvõtmise poolt või vastu. Tänu esimehe ja mitmete endiste peremeeste toele sai paljud võimaluse oma isakoju tagasi tulla. 1949. aastal avati Kuhjaveres Mäelt-Kitsel 4-klassiline algkool, kus tegutses kaks liitklassi, õpilasi ligi 40. Kool suleti 1961/62. õppeaasta järel.

Vaiki Reiner Siimu talust meenutab:

Olen sündinud, kasvanud ja kooliteed alustanud Kuhjaveres. Mäletan, et külas toimusid maanaiste seltsi üritusi suuremates taludes nagu Tupe, Siimu, Tissi, Alt-Kitse, kust olid valitud ka seltsidesse esinaised. Õpetati sülditegemist, kurgisoolamist, kudumist, heelgeldamist jm talus vajaminevaid töövõtteid. Ühiseid kooskäimisi toimus jõulude ja jaanipäeva ajal, sügistööde lõpul. Rehepeksmine käis talgu korras talust tallu.

1949. aatsal avati Mäelt-Kitsel kool, kus lapsevanemad käisid enne ehitamas ja koristamas. Koolis olid 4-5- meetripikkused lauad, mille ääres tehti koolitööd. Vahetundide ajal mängisime ja jooksime nende vahel. Soojemal ajal oldi vahetundidel õues. Õhtupoole toimusid kooliõuel külanoorte pallimängud ja kooliruumides isetegevusringid. Ringijuhendajateks olid sama kooli õpetajad: Juta Riiner, Milvi Pähn, Elle Piirsalu. Kiigeplatsid olid Suure-Aia ja Nerepi vainudel, kus sai õhtuti ka palli mängida.

Üks seltsielu vorme oli kino. Filme näidati Nerepi küünis ja Perdil, kuhu tuli rahvast ka kaugemalt  alati oli ruum inimesi täis. Nerepi küünis toimusid ka peoõhtud. Kui Tissile ehitati rahvamaja, olid seal peod ja kinoõhtud ning alati algas filmi lõppedes tantsuõhtu. Kolhoosiajal korraldati asjameeste poolt esinemisi ja üritusi, olid näite-, laulu- ja orkestriringid. Kolhooside laialimineku järel soikus külades kõik.

Tänu Kodukandi eestvedamisele on hakanud jälle külaelu liikuma. Külaselts tegutseb, aga inimesed peavad ise energilisemad olema ja kaasa tulema, sest arenguruumi on küllaga. Soovin jõudu, jaksu ja hoogu veel.

1970.aastal on Eesti Nõukogude Entsüklopeedia andmeil Kuhjaveres 101 elanikku.

Kolhooside tekkimisega algas külade väljasuremine. Paljud nii noored kui vanad lahkusid linnadesse. Põldude laienemisega lammutati maha talusid ja hävitati metsa.

Viimastel aastakümnetel on Kuhjaveres tühjaks jäänud enam kui kümme talu. Hävinenud on Reinu, Tupe-Veski(Valgemaja), Tagalt-Lääne, Korvi, Pussi, Koopa, Pallasaare, Mädama ja Siimu-Kusta.

1990. aastal registreeriti taluseaduse alusel Kuhjaveres kaks talu: Liua (peremees Jüri Päeva), maad kokku 93,5 ha ja Tire (peremees Romeo Mukk), maad 49,9 ha.

1992. aastal jäi Kuhjavere karjalaut tühjaks

1993.aastal likvideeriti kolhoos “Võit” ning moodustati osaühing “Kungla”.

1995. aastal jäi Kuhjavere sigala tühjaks

Kui nukraks siis maaelu veel minna saab?